Esiisad olid nii targad, et kõik küttekolded olid veesoonte ristidel ning isegi hobuse latter ja loomakohad laudas olid veesoontest vabad - rääkimata inimeste magamiskohtadest. Esimene võetakse kasutusele pajukorje, teine võilillede õitsemise ajal. Mõistagi ei saa lamavtarus unustada ka täisraame lisamast, piisava kärgede rotatsiooni saavutamiseks peaksid üle poolte mais-juunis lisatavatest pesaraamidest olema kärjepõhjadega. Kerge üledoseerimine ei ole ohtlik.

Seletasin endale pendliga ei mõõtnud et taru on sedavõrd aktiivses maaväljas - vaatamata pere rahutule talvitumisele - millele ma oma torkimisega korduvalt kaasa aitasin, tulid nad siiski kevadesse.

salvaliigese poletiku poletik

Ka Eesti üks tuntumaid vanema põlve mesinikke, Lembit Ellamaa rääkis kord, et oli visanud lund vastu taru tal olid siis tsumbu tüüpi tarud ja selle peale voolas kobar taru alla. Kui aga praegusel juhul, Jyrisel, mitmel perel kobar väljas - peab seal olema mingi anomaalia?? Üllas Hunt kraapseldas kord üle minu joonistatud mesila-skeemi, mesila elamupoolse nurga, et siin on mingi anomaalia, et siin ei saa mesilaspered elada.

Ja tõesti mul oli see piirkond juba varem määratud ja teada - 4 põlve tagasi Esiisad olid nii targad, et kõik küttekolded olid veesoonte ristidel ning isegi hobuse latter ja uks polve taru laudas olid veesoontest vabad - rääkimata inimeste magamiskohtadest.

Viimased on soovitav kohe kõrvuti tarudesse panna, lasta mõlemal emal paar nädalat muneda ja siis ühendada. Eriti rahulikult ühinevad mesilaspered sügisel, augusti lõpus-septembris. Tagasi ülesse Koorimismagasin ja selle kasutamine. Koorimismagasinidega eemaldatakse tarust mesilaste poolt haudme kohale kogutud kaanetatud meekiht, justkui riisutaks koort piima pealt. Madalaraamiliste magasinide puudusena peab märkima töömahu suurenemist, need täituvad kiiresti ja tuleb sageli vahetada.

Teine puudus on vajaminevate magasinide suur hulk.

foorumi poletiku liigeste

Kasutades suvisel pesaruumi laiendamisel pooleraamilisi magasine saab tükiarvuliselt küll kokkuhoiu, paraku kolm erinevat kärjemõõtu ei tee mesindamist sugugi lihtsamaks. Eeliseid tundub koorimismagasinil siiski rohkem olevat: Väikese mahu tõttu ei jahuta pesa, mistõttu sobib ideaalselt kevadel pajumee korjeks. Täituvad kiiresti ja kaanetatakse ühtlaselt, võimalik toota monofloorset mett. Puudub vajadus kasutada emalahutusvõret, madalatesse kärgedesse reeglina hauet ei teki.

Kaalult kerged. Uks polve taru ei vaja traatimist, sobivad hästi kärjemee tootmiseks. Praktika näitab, et kaks veerandraamikõrgust magasini täituvad kiiremini kui üks pooleraamiline, seega koorimismagasini kasutamisel meetoodang mõnevõrra suureneb. Magasinikast on mõttekas teha tavalisest sisetingimustesse mõeldud vineerist.

Saagimisel kasutatav ketas peaks olema võimalikult tiheda hammastusega, nii jäävad detailide lõikeservad kõige vähemate defektidega. Kui üldjuhul võiks kärjeraami kõrgus olla selline, et kärjelehe saaks raami paigutamiseks lõigata neljaks, siis on katsetatud ka veidi kõrgemaid, mille puhul kärjeleht pikuti kolmeks on lõigatud. Vahe on vaid selles, et emalahutusvõret kasutamata on kolmandikraami kõrgusega magasinidesse haudme tekkimise oht veidi suurem. Niisiis võiks magasiniraamid olla kõrgusega 60mm ja magasinikast 68mm, kolmandikkõrguse puhul vastavalt 80 ja 88mm.

Kärjeraamid teha 8X25mm liistudest, alumise võib saagida veidi kitsama, 20mm, aga ei ole tingimata vajalik, samuti on ühesuguse laiuse korral raamidetailide valmistamine lihtsam. Pealmise liistu keskele saagida 3,5 — 4mm laiune ja liigeste nakkamise poletik 60mm lühem pilu, millesse surutakse kärjepõhja ülemine serv. Raam koostada peenete mm naelte või 25mm klambritega, naelte kasutamisel tuleb puidu lõhenemise vältimiseks ette puurida 1,5mm augud.

Magasini võib tarusse paigutada kohe, kui see pesaraamid katab. Uks polve taru raamivaheliistud tuleb magasini alt eemaldada, lisatud madalad raamid tunduvad mesilastele kärjepikendustena ja töö seal algab viivitamatult. Esimesena on soovitav panna ülesehitatud kärgedega magasin, kui seda ei ole, sobib ka kärjepõhjadega, kuid viimane eeldab looduslikku korjet ja piisavat hulka noori mesilasi tarus. Maikuus areneb mesilaspere kiiresti ja kui üks koorimismagasin on mesilaste poolt kasutusse võetud, tuleb peagi lisada teine paigutades selle esimese alla.

Mõistagi ei saa lamavtarus unustada ka täisraame lisamast, piisava kärgede rotatsiooni saavutamiseks peaksid üle poolte mais-juunis lisatavatest pesaraamidest olema kärjepõhjadega.

Edasiste laiendamiste käigus paigutada tarru samapalju raame, kui kahes koorimismagasinis kokku pluss 1. Järgmisel lisaruumi andmisel teha põhjalik kontroll, tumedamad ja järgmiseks talvitumiseks sobimatud kärjed tõsta serva, heledad ja korrapärased keskele.

  • Kairi OjaMaa Elu Jakob Tammela sõnul on mesiniku iga tööpäev väga töörohke ja seda seitse päeva nädalas.
  • Juhtide ravi druskininka
  • Mesilased kobaras lennulaual | acanthus.ee

Läbivaatuse lõpetamise järel panna tarru kaks uut magasini teineteise kõrvale, eelmised aga nende peale. Nüüd on taru maht täisraamideks ümberarvestatuna 31 raami jagu, millest tagasihoidlikumale perele võib isegi piisata. Viljakas mesilasema suudab aga rohkem töömesilasi toota ning hea korje korral tuleb laiendamist jätkata pooleraamiliste magasinidega.

Korpustaru komplektsusesse võiks kuuluda kaks koorimiskorpust. Esimene võetakse kasutusele pajukorje, teine võilillede õitsemise ajal. Madala raami ja mesilaste poolt eriti kvaliteetse kaanetamise tõttu sobib koorimismagasin suurepäraselt kärjemee tootmiseks.

Selleks on kaks võimalust, lihtsaima uks polve taru korral lõigata õhukese terava noaga raamist meekärg välja ning tükeldada seejärel sobiva pikkusega osadeks. Paraku lõigatakse katki ka serva jäävad meekannud, mistõttu tuleb tükke anuma kohale asetatud võrgul mõnda aega nõrutada. Kui kärjetükid kohe pakkida, valgub lahtine mesi karbi põhja ning toote kaubanduslik välimus jätab soovida. Teise võimalusena on kasutada raamidesse paigutatud lisasektsioone. Peale mõningaid katseid õnnestus nende tegemine kõige paremini kasutades ehitusmaterjalide poest ostetud liimivaba mööblikanti.

Kuna sektsioone on vaja palju, tasub teha paksemast lauajupist šabloon, mille abil saab kandist nelinurkseid kastikesi voltida. Murdumise vältimiseks tuleb kandiriba eelnevalt veidi aega vees leotada. Kärjepõhjast lõigata sobivad tükid, need võib teha nii täpsed, et mahuvad tihedalt sektsioonidesse, siiski on kindlam leige tinutuskolvi otsaga mõne vahatilga abil kärjepõhjad ülaservast kergelt kinnitada.

Sellistes sektsioonides kärjemesi on mõnevõrra parema kaubandusliku välimusega, kahjuks on sektsiooniraamide valmistamine ja nende kärjestamine palju aega ja võrdlemisi suurt täpsust nõudvad tegevused.

Logi sisse

Näiteks ühe raamilise magasini jaoks tuleb valmistada 40 sektsiooni, kas selle ajakulu kompenseerimiseks ka kärjemee hinda proportsionaalselt tõsta on võimalik, pole ma päris kindel. Nõrutatud või sektsioonraamides kärjemee tükid pakkida läbipaistvatesse karpidesse.

Väga efektse välimusega toote saab, kui koorimismagasinist väljalõigatud kärjetükk panna madalasse purki ja valada sinna vedel mesi peale. Kristalliseerumise tõttu ei püsi selle kauba hea välimus kaua, nii tuleb pealevalamiseks valida aeglaselt kristalliseeruv fruktoosirikas mesi.

Kui hommikul pilvede vahelt tõusev päike heledalt punetab tuleb veel samal päeval vihma. Loodetuul on taeva luud. Kui juuni esimene pool on palav ja põuane, tuleb teine pool vilu ja vihmane.

Kärjemee turustamine ei ole iseenesest sugugi problemaatiline ja toimub käsikäes vurrimee müügiga. Pakkudes kliendile vurrimee ostmisel ka tükikest kärjemett, õnnestub enamasti ka viimasest lahti saada, seda eriti siis, kui meeostjal juhtumisi mõni järeltuleva põlve esindaja kaasas on. Siinjuures tähelepanek, just lapsed on huvitatud kohe meekärjega maiustamisest, paraku on näpu vahelt seda uks polve taru maitsta võrdlemisi tülikas.

Abivahendina olen pakkunud ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastikust piknikunuge, see on end õigustanud ja sageli on tänu just sellele pisikesele abivahendile õnnestunud nii mõnigi kärjetükk rohkem müüa. Meevurri ühte kassetti mahub neli koorimismagasini raami. Kuna tavaliselt ei ole vurrid mõeldud veerand raamikõrgusega kärgede jaoks, tuleb iga kärjekasseti põhja kinnitada kas sobiva pikkusega liist või neli roostevabast terasest detaili, millele raamid toetuvad.

Kui täismõõdus raamidel tuleb purunemise vältimiseks vurritada esimene külg pooltühjaks, seejärel keerata teine külg, vurritada sealt mesi välja ning esimestest külgedest mee lõplikuks kättesaamiseks veelkord raame keerata, siis koorimismagasinide raamid, hoolimata toestavate traatide puudumisest ei deformeeru isegi juhul, kui ühed pooled kohe esimese korraga täiesti tühjaks vurritada.

Koorimismagasini raamidest tuleb ka sitke lehe- või kanarbikumesi päris hästi välja, kobesti ja kaks korda raamide pööramine on sel juhul siiski vajalikud. Olles madalaraamiliste magasinidega opereerinud juba aastaid julgen kinnitada, et ebastabiilse korje tingimustes tasub suurenev töömaht igal juhul ära.

Madalate raamide haudmevabadus ja tarust mee kättesaamise lihtsus vähendavad mesipuu juures toimetamise aega. Loomulikult on oluline ka müügiks pakutava sortimendi laienemine, huvi kärjemee vastu tundub pisitasa tõusvat, eriti vajalik on selliste paari-ampsu-tükikeste pakkumine laatadel. Ja kui peale selle lõigu lugemist on tekkinud huvi samuti katsetada madalate magasinidega, siis müügil selliseid asjakesi ma näinud ei ole, isetegijatele on aga joonis siin.

Mul on endal olnud aastakümnete eest üks pere lamavtarus, mis oli samuti kuhjas - osaliselt hilissügisel paistis lendlast välja. Ei saanud kuidagi lendlat talveasendisse pööratud - nii, kui seda üritasin Ükskord kõva pakasega, mõtlesin, et nüüd keeran lendla ikkagi talveasendisse - oh, voolasid jälle kohe kuhja. Seletasin endale pendliga ei mõõtnud et taru on sedavõrd aktiivses maaväljas - vaatamata pere rahutule talvitumisele - millele ma oma torkimisega korduvalt kaasa aitasin, tulid nad siiski kevadesse. Ka Eesti üks tuntumaid vanema põlve mesinikke, Lembit Ellamaa rääkis kord, et oli visanud lund vastu taru tal olid siis tsumbu tüüpi tarud ja selle peale voolas kobar taru alla.

Tagasi ülesse Söötmine suvel. Mesilaspered arenevad ikka omasoodu ja kui söödavarud tarus lõppema kipuvad, peatab ema munemise, tõsisema näljaohu tekkimisel hakkavad mesilased hauet tarust välja viskama. Juba ema munemistempo aeglustumine mõjub pere arengule halvasti, seetõttu tuleb meekoguse vähenemisel tarus alla kriitilise piiri anda perele meeraam, selle puudumisel aga sööta suhkrulahust. Suvise täiendussöötmise puhul on oluline vältida suhkrulahuse sattumist vurritamisele mineva mee hulka, seetõttu tuleb lahus teha tunduvalt lahjem, umbes 0,kg suhkrut liitri vee kohta.

Kui vähegi võimalik, on soovitav liitri lisasööda hulka segada 3g jahvatatud suira või õietolmu. Sellist siirupit ei panda kärgedesse kaanetamiseks vaid tassitakse korduvalt ühest kärjekannust teise liigse niiskuse väljaaurutamiseks ise samas seda ka süües ja nii see suhkrulahus otsa saabki.

Korraga antakse sööta vaid liitri jagu, sellest kogusest peaks 4-kilosele mesilasperele hädapärast piisama ligi neljaks päevaks, uks polve taru lennuilma üldse pole. Loomulikult vähenevad korjeilmade puudumisel ka suiravarud. Täienduseks valmistada eelnevalt kogutud õietolmust või suirast ja vähesest meest pehme kreemja konsistentsiga mass, see valada purgikaanelekatta mesilaset sinna kinnijäämise vastu marliga ja lükata lennuavast sisse.

Kaane külge peaks olema kinnitatud tamiil või jämedam niit, millest tõmmates on hiljem tühjendatud anumat lihtne tarust kätte saada. Avastades hukkunud vaklu lennulaual, on meevarude täiendamine viivitamatult vajalik.

Martna mesinik tõestas, et Austraalia imetaru meeldib ka Eesti mesilastele

Isegi siis, kui pole otsest näljaohtu, võib osutuda kasulikuks mesilastele suhkrulahust anda, seda siis juba väga väikestes kogustes, sellist tegevust nimetatakse ergutussöötmiseks. Sööta on vaja siiski peamiselt napivõitu korje korral haudmetegevuse ergutamiseks, samuti kvaliteetsete emade ja leskede kasvatamise ajal.

Väikeste koguste andmiseks sobib väike ergutussöödanõu, mille maht on kuni 0,6l, pisema ja madalama nõu puhul ei teki probleeme taru pealt soojalt katmisega. Paraku kaasnevad vedela suhkrulahuse andmisega omad probleemid, suurim neist on siirupi sattumine vurritatava mee hulka.

Ergutamaks mesilaspere tegutsemist võib pealtsöödanõusse valada siirupi asemel tavalist kuiva suhkrut. Korje olemasolul ei huvita see mesilasi kuigivõrd, vihmaperioodil hakatakse aga söödanõust lisa otsima.

Niiske ilmaga pole mingit probleemi sellise ergutussööda tarbimisel, samuti ei panda suhkrut kärgedesse tallele.

Väiksemat tüüpi pealtsöödanõu võib tarus olla kuni pere koondamiseni korje lõpus, mesilased tarbivad suhkrut just niipalju, kui neil seda parajasti vaja on.

Olgu üle korratud veel oluline tõsiasi: kõik vedela lisasööda andmised tuleb teha õhtul hämaras, päeval suhkrulahust saanud mesilased tormavad tarust välja lisa otsima, vihmaga naasevad neist vaevalt pooled. Tagasi ülesse Lesed tarus. Enamjaolt peavad mesinikud leski ehk isamesilasi tarus võrdlemisi kasututeks olenditeks, nende arvukuse piiramiseks kasutatakse mitmesuguseid meetmeid. Asjale lisab veel vürtsi seegi, et spetsialistide arvutuste kohaselt kulub lese üleskasvatamise ja söötmise peale hooaja jooksul umbes 7kg mett, uks polve taru jooksul kasvatab pere kuni paartuhat leske mistõttu jääb saamata kg mett.

Seega on ühelt poolt mesinike vaen õigustatud. Teisalt on tänapäevaks kindlaks tehtud, et isamesilaste geneetilised omadused mõjutavad järglasi kordades rohkem, kui emamesilase omad. Leskede tõuomadused kanduvad edasi muutumata kujul, kuna nemad arenevad viljastamata munadest.

Veel on leitud, et enamus varakevadel üleskasvatatud leskedest on sigimisvõimetud, pealegi hukkub üsna suur osa neist juba mõne päeva vanusena. Seega pole mõtet kiirustada liiga varase emakasvatusega, ka sülemlemisperiood tuleks nihutada võimalikult suvesse. Saavutamaks parimat emade paarumist, peaks püüdma piirata lesekasvatust nõrgemates ja madalama toodanguga peredes, tugevais aga soodustama.

Nõrgemad pered on tavaliselt ka haigustundlikumad, lesehaue aga edukas nakkustekandja, lubihaue areneb paremini just seal. Samuti eelistavad varroalestad just lesehauet oma paljunemisel, haudme väljarookimisega piiratakse nende paljunemist kõige looduslikumal ja mee kvaliteeti säästvamal viisil. Kuna mesilasema muneb viljastamata mune nagunii, tuleb kehvemate näitajatega peredes lesehauet võimalikult palju uks polve taru. Selleks otstarbeks võib tarusse paigutada paar kärge, millede alumine osa on ära lõigatud, sinna ehitavad mesilased lesekannud.

Haudme kaanetamise järel umbes iga 20 päeva tagant lõigatakse see osa uuesti välja. Paraku ei piirdu lesekasvatus vaid mesiniku poolt etteantud raamidel, nii võib seda leida ka teiste kärgede servades, samuti ka keskel vigastatud kohtades.

Seetõttu soovides tegelda tõhusaima piiramisega, peaks iga päeva järel vaatama läbi kogu haudmeosa. Kahjuks on aga nii, et mida rohkem lesehauet hävitada, seda usinamalt mesilased püüavad seda kasvatada.

Tugevates peredes peaks piirama liiga varajast isamesilaste kasvatamist, seda on lihtsaim teha õigeaegse laiendamisega, juunis aga soodustama, kuna chondroitiin glukosamiin sere lõpul vahetusse minevad emad vajavad paarumist. Tõhusama hävitustööga võiks hakata peale sülemlemisperioodi lõppedes, siis pole leski tõepoolest enam vaja.

Ometi on teadlaste poolt kindlaks tehtud, et pere tasakaalustatud arenguks peaks seal olema umbes leske, nii peabki iga mesinik ise oma jaoks leidma kompromissi nende arvukuse ja eeldatava kvaliteedi vahel.

Tagasi ülesse Emalahutusvõre lamavtarus, poolt ja vastu. Viimasel uks polve taru on olnud palju juttu emalahutusvõrede kasutamist lamavtarudes, tõsi küll vaid mesiniku seisukohast lähtuvalt. Ma võin küll eksida, aga mesilaste vaatevinklist ei pruugi sellised võtted eriti meeldivad olla. Võib ju küsida miks peakski mesiniku töömeetodid mesilastele meeldima? Aga eks ikka selleks, et nad rohkem tööd teha saaksid!

Mõneti võib mesilasi nimetada üpris rumalateks putukateks, kõike tehakse ju miljonite aastate jooksul väljakujunenud instinktide ajel. Rahvatarkus aga teab, et kiida lolli ja loll teeb tööd, nõrkemiseni teeb!

Niisiis mida lihtsam ja mugavam on mesilastel toimetada, seda suuremat meesaaki võib neilt suve lõpus saada. Miks siis ikkagi jaotamine emalahutusvõrega pere arengut pärssida võib? Vastuse sellele küsimusele andis prantsuse etnoloog Remy Chavin juba möödunud sajandi keskel nimetades mesilasperet mitte ühiseluliste putukate kogumiks vaid terviklikuks omanäoliseks organismiks.

Undemarked NYPD Ford Edge Taru unit

Mistahes organism areneb ja funktsioneerib kõige paremini ikkagi vaid soodsaimates tingimustes. Mis soodsatest oludest saab juttu olla kui inimene oma jõhkra vahelesegamisega muudab selle organismi üksikosade paigutust oma suva järgi, veelgi enam, takistamaks normaalse olukorra taastamist asetab organismi keskele võre. Võtame esimese väite haudme- ja meehulga seosest. Tagasihoidlik meekorje ergutab tõepoolest ema usinamalt munema, kogutud nektarist valdav osa läheb haudme arenguks ning hooaja lõpuks on tarus tohutu hulk mesilasi ja minimaalselt mett.

Järelikult on haudme piiramine nõrgavõitu korje puhul täiesti õigustatud. Enamasti on Eestis korje pigem lühemaajaline ja intensiivne, sõltuvalt ilmast ja taimestikust algab jaanipäeva paiku ning lõpeb juulis.

Suurte nektarikoguste tarru kandmine piirab hauet niigi mistõttu lisameetmed selleks, vähemalt korjeajal on enam kui küsitavad.

Kestab aga meekorje pikemalt, nagu näiteks ndal aastal, kus tarukaal näitas tublisti plussi veel augusti keskelgi, on juunis alustatud haudme piiramise tõttu korjemesilaste hulk suve teiseks pooleks juba langenud ning toodang jääb oodatust hoopiski madalamaks.

Võre tarruasetamise ajaks on pakutud pere suurus 10 raami, sellises mahus on mesilaspered mai esimesel dekaadil, emale munemiseks võre taha asetatud raamide võrra pere kasv küll esialgu jätkub, kuid jaanipäevaks on peatunud ning juulikuine korje võib jääda töömesilaste hulga langemise tõttu täielikult kasutamata. Iseasi on piirata ema munemist mai lõpul või juuni algul vähendamaks kooruvate mesilaste üleküllust sülemlemisperioodiks, seda on lühiajaliselt lihtne teha suure kattepuuriga või kärjeisolaatoriga.

Samas peab arvestama, et ema pikk kinnihoidmine mõjub tema munemisvõimele halvasti, kui isolaatoris võib ta olla isegi kuni nädala, siis kattepuuri alla ei tohiks ema rohkem kui kolmeks päevaks jääda. Mis puudutab pere läbivaatuseks kuluvat aega, siis on küsitav, miks üldse on vaja mesilasi alalõpmata torkida. Ühes mitte just kõige uks polve taru mesindusraamatus soovitatakse üldkontrolli teha lausa nädalas korra. Tarukaalu kasutajad on ilmselt ammu märganud, et sel päeval kui pere põhjalikult läbi vaadatakse jääb kaaluiive tublisti väiksemaks kui eelnevatel või järgnevatel päevadel.

kas artroosi ravi

See on ka loomulik sest läbivaatus jahutab mesinik mesilaste pesa, tekitab mitmesuguseid purustusi, tossutab taru täis, ühesõnaga häirib tõsiselt mesilaste tavapärast tegevust. Sagedasem kontroll on vajalik vaid sülemlemisperioodil, sedagi mitte kõigi perede puhul.

cobra uhise salvi jaoks

Ja lõpuks, mee võtmine pesaraamidelt pole enne vajalik kui sügisese koondamise käigus, mesilased koguvad meelsamini mett haudmepesa kohale magasinidesse.

Eelpool kirjapandust võib jääda mulje, et emalahutusvõre kasutamine lamavtarus on üleüldse suur viga, päris nii see siiski ei ole.

Jakob Tammela: mesilaste juurde minnes panen käe taru katusele ja ütlen neile tere

Kui mesila piirkonnas lõpeb korje juulis, st. Just sel ajal munetud munadest kooruvad mesilased ei jõua enam osa võtta peakorjest, samas vananemise tõttu ei jää ka talvituma. Tagasi ülesse Emade loomulik kasvatamine ja vahetamine. Kui mingil põhjusel mesilaspere kvaliteet ei rahulda, tuleb vahetada emamesilane või leida tarule teine asukoht. Kuna munemisvõime hakkab langema alates teisest eluaastast, on soovitav enamus kaheaastaseid emasid välja vahetada kuigi see ei ole kindel reegel.

On pere väga heade näitajatega ning haudmeväli ühtlane, võib rahumeeli emavahetuse lükata aasta võrra edasi aga mitte rohkem. Vana ema lõpetab sügisel munemise varem kui noor, selle tulemusena läheb talvituma vähe noori mesilasi ja kevadeks on vanad juba välja langenud või surevad varsti peale puhastuslendu, seega on pere praktiliselt hävinud. Emade loomuliku kasvatamise all mõistetakse sülemlamistungiga pere emakuppude kasutamist sama või teiste perede emamesilaste asendamist.

Selle meetodi heaks uks polve taru on lihtsus ja saadud emade elujõulisus puuduseks aga tõutunnuste halvenemine ning sülemlemistungi suurem edasikandumine. Uute emade saamiseks võib kasutada kuppe peredest, kes on tootlikud, haiguskindlad, rahulikud ning sülemlemiskained. Söötmine kestab, kuni viimane kupp on kaanetatud.

Päev — paar peale esimese kupu kaanetamist väljub tarust esisülem vana emaga. Tarru jäänud kupud tuleb peale ühe vanema neljandal — viiendal päeval peale kaanetamist puuristada, vastasel juhul vanimast koorunud ema hävitab ülejäänud ja uute emade saamine ebaõnnestub.

Puuristada ei tohi ka liiga vara, vastkaanetatud kupp on eriti tundlik välismõjudele nagu temperatuurimuutused ja põrutused. Kui mesila laiendamiseks kuppe ehitanud perest sülemit vaja ei ole, peab siis kui vanimat kuppu hakatakse kaanetama tarust ema eemaldama.

Sel päeval, kui vanim kupp koorub, tuleb ära võtta ka kõik ülejäänud emakupud, veel 3 -4 päeva hiljem hävitada ka aseemakupud. Nende tööde käigus ka pesaruumi veidi laiendades on välditud sülemlemine ja pere saanud omale uue ema. Emakuppe saab kasutada järgmiselt: on vahetust vajava emaga peres sülemikupud, lõigatakse need ära, samuti võetakse ära ema, ühe eemaldatud kupu asemele aga istutatakse uks polve taru uus kupp. Mesilased vahetust ei märka, sest suuremat muret tekitab neile hoopis ema kadumine, kuna sülemlemistung peres siiski säilib, ehitatakse enamasti mitmed aseemakupud, need tuleb 4 päeva hiljem hävitada.

Kuigi peres on uus noor ema, võib sülemlemistung ikka veel kesta, seepärast on soovitav 4 päeva hiljem pere veelkord hoolikalt läbi vaadata võimalike uute kuppude hävitamiseks.

Nüüdseks on vana ema munetud haue juba nii vana, et sellele enam aseemakuppe ei tehta Soovitav on ka sustav mizinsy veidi laiendada ülesehitatud kärgedega põhimõttel, et pigem olgu tarus üks raam rohkem kui vähem.

Kui vahetust vajava emaga tarus sülemlemistungi pole, võib ema uks polve taru niisama ära võtta, mesilased ehitavad hiljemalt järgmiseks päevaks aseemakupud, üks neist tuleb asendada heast perest pärit kaanetatud kupuga. Kui puuriasetatud kupust on ema juba koorunud, eemaldatakse tühi kupp, pannakse puuri veidi kandit ja mõned saatemesilased, sellises komplektsuses puuri saab riputada teise taruse, millest vana ema on tund — paar enne eemaldatud.

Puuristatud ema kontrollida järgmisel õhtul, on mesilasi puuri ümber palju ja püütakse ema sööta, võib puuri avada. Pole mesilased ema omaks võtnud, on neid seal suhteliselt vähe ja suhtumine puurisolevasse emasse ilmselgelt agressiivne, siis peab veel ühe päeva ootama. Ei ole ka kahe päeva möödudes mesilaste meelestatus muutunud, tuleb taru põhjalikult läbi vaadata, põhjuseks võivad olla peale paarunud ema kadumist ehitatud aseemakupud mis tuleb hävitada.

Lamavtaru taskuossa saab eralduslaua taha moodustada paarumispere kahele segahaudme- ja ühele meekärjele, sellisele perekesele antakse valminud kupp. Peale ema munemahakkamist võib mesilased ühendada pealendlaga või anda paarunud ema suure kattepuuriga teise peresse ning kasutada paarumisperet teistkordselt. Samuti võib paarumispere moodustada spetsiaalsesse tarusse.

Paarumisperes peab olema vähemalt g noori 3 — päevaseid mesilasi. Mida rohkem neid on, seda kiiremini ja kvaliteetsemalt mesilasema paarub. Nende kasutamise ajakava aitab meeles pidada emakasvatustabel. Tihti on meeostjate teadmised meest nigelad. Ei teata, et korralik mesi peabki kristalliseeruma, ei teata, et tahkes mees on meekristallid ehk terad, mitte aga suhkruterad.

Ei teata sedagi, et tahke mesi jaguneb peene- ja jämedateraliseks. Jämedateraline mesi saadakse, kui kristalliseerumine toimub aeglaselt ja meekristallidel on aega ja ruumi kasvada.

Kõik need on head meed, olgu siis jämeda- või peeneteraline mesi. Mida mesinikutöös enim naudite? Mesindus ei ole alati füüsiline töö, siin on palju loomingulisi momente, mis annavad sellele tööle ilusa värvingu. Tore on, kui leiad mõne küsimuse puhul õige lahenduse ja viid selle ellu.

  • Вездеход подъехал к основанию горы.
  • Kuidas valmistada ozosteokondroosi salvi
  • Jakob Tammela: mesilaste juurde minnes panen käe taru katusele ja ütlen neile tere - Maa Elu

Raskusi mesinduses ei pane tähelegi, sest see on enda valitud tee. Olgugi, et vahel õhtuks oled rampväsinud, kuid see on meeldiv väsimus. Rõõmu valmistab, kui noor ema on munele hakanud ja seda head meeleolu jätkub pikemaks ajaks. Tulin teile külla parimate soovidega. Siis tegutsen edasi ja teen, mida vajalikuks pean. Millest üks mesinik unistab? Kui mesinikke iseloomustada, on kõik nad enamasti rahulikud ja tasakaalukad inimesed.

Teisiti see ei saakski olla, sest tegeldakse ikkagi elusolenditega. Samuti on mesinikevahelised suhted korrektsed ja viisakad.

Kui oleme alati sallivad teiste inimeste suhtes, on kogu meie minevik suur heade mälestuste paradiis, kust ei saa meid keegi välja ajada. Elus on kaks ilusat asja — need on mälestused ja unistused. Eks ikka sellest, et oleks mesilastele soodne suvi. Et pered oleksid tugevad, et sülemid metsa ei lendaks ja mesilased koguksid sügiseks uks polve taru saagi.

Või siis üllataksid kehval suvel hea saagiga. Aga mesinik kui loodust armastav inimene ei tohi kunagi ahneks minna, vaid peab leppima sellega, mis loodus annab ja võimaldab. Edu pandiks on aga mesiniku oskused, teadmised ja kogemused. Seega tuleb end pidevalt täiendada ja mesila päevikusse kirja panna kõik juhtunud möödalaskmised.

Hiljem võib neid vigu analüüsida ja teha vastavad järeldused. Ausalt ja puhtalt mesindades saame korraliku mee, hoiame üleval mesiniku au ja väärtust. Hea on sellist mett müüa, nii naabrimehele kui ka tuttavaile. Või külla minnes kingitusena kaasa võtta, sest pudi-padi kinkimise aeg on möödas. Sobib ka töötasuna mõne teenuse eest! Mis teeb mesinikule muret?

kes toodeldi artroosi tuvirakke

Arvatavasti on kõigi mesinike suurim mure taimekaitsemürkide vale kasutamine. Iseäranis, kui seda tehakse valel kellaajal. Eriti taunimisväärne on, kui pritsitakse õitsvaid taimi keset päeva.

See on otsene lennumesilaste surm. Kui ei ole lennumesilast, kes siis hakkab poegadele toiduks tooma õietolmu, nektarit ja joogivett? Nii jääbki mesilaspere kiratsema või hoopiski hukkub. Siin sõltub palju põllumehe arukusest — kas ta on võimeline mõtlema globaalselt või peab ainult oma tulu silmas.

On ju öeldud: kui kaovad mesilased, kaob ka inimkond. Nii et mõtlemisainet on palju põllumajanduses ja mesindusvaldkonnas. Loodan ikka, et mesilased säilivad. Tänapäeva inimese tarkus peaks olema ikka selline, et meie ei hävitaks mesilasi, me vajame neid. Kui mesilaste saatus kujuneb kemikaalide tõttu traagiliseks, ei kurvasta see mitte üksnes mesinike, vaid kogu ühiskonda.

sormeotste liigeste haigus

Tark, haritud ja intelligentne põllumees ei hakka iialgi tegema keemilist umbrohutõrjet siis, kui põllukultuurid õitsevad. Vastasel korral saavad hukka ka kimalased, keda on niigi väheks jäänud.

Lõppude lõpuks on niisugune tegevus riigiseadusega keelatud. Mesinik ei tee mitte eales haiget mesilasele, sest tollel ei ole oma valu kellelegi kaevata ja iga mesilane on meile hindamatu aare. Nii õpetati minule juba lapsepõlves.